“Kestlik ettevõtlus maal” ettevõtjate vahetuse raames külastasime kahte Läti mesinikku. Mõlemal on mesitarusid ligikaudu 140-150. Samuti peavad mõlemad mesilasi Läti tarudes, mis oli minu jaoks uudis, ei teadnudki sellist.
Läti taru on umbes nagu Eesti lamavtaru ja korpustaru ristand F1. Läti taru on soojustatud ja raske nagu Eesti tarugi, aga 15. suure Dadant raamiga. Magasinid on reeglina pooleraamised ja laia liistuga. Emavõre ei kasutata. Kuna lennuava on suhteliselt väike ja seega ka õhu juurdevool piiratud ning magasiniraamid paksemad, siis ema tavaliselt magasini munele ei lähe. Katus on suhteliselt kerge ja pealt ära tõstetav. Kõigepealt pannakse lisakrae ja siis magasin. Järgmise magasini lisamisel talitatakse samamoodi, niimoodi saab taru piiramatult kõrgeks kasvatada. Selles mõttes on sarnasus korpustaruga, kuid oluliselt kohmakam. Mett võetakse läbi hooaja nii, et kui mõni raam on kaanetatud, siis see kohe ka välja võetakse. Mesindatakse peamiselt raamhaaval.
Läti taru arendati välja 1930-ndate aastate paiku ja oli omal ajal kindlasti innovatiivne, kuid kommenteeriks T.H. Ilvese sõnadega: “see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi”. No hästi, taru taruks, läti mesinikud on niimoodi harjunud ja selline süsteem sobis neile. Mõlemad mesinikud olid tublid ja toimekad, nende toimetamistest oli kõrva taha panna nii mõndagi! Aga kõigest järjekorras.
Reis pidi algama 6.nov, kuid kuna Liepaja on ikka päris kaugel, alustasime sõitu juba 5.nov. Samuti nõudis Liepaja mesinik Baiba Tikuma tungivalt, et me ikka eelmisel pealelõunal kohal oleksime!
Esimese asjana külastasime siiski Cesises mesinduskauplust Vinnis. Seda sel põhjusel, et sealne valik on pisut teistsugune ja ka hinnatase on mõnevõrra soodsam kui Eestis. Liepajasse jõudsime kell 16. Baiba ootas meid juba linnapiiril. Ta oli uhke oma kodulinna üle ja tahtis ka meile kõike näidata. Viis meid linna keskväljakule, kus oli uus suur ümmargune merevaigukarva klaasist väga uhke kontserthall. 
Muljetavaldav oli ca 3m kõrgune merevaigust liivakell. Loomulikult viis Baiba meid ka sügisesele mererannale, rannamännid ja kõrged liivadüünid, mille vahel inimesed pidid ennast praadima juba alates märtsikuust! Hoolimata pimedast ja kõledast sügisõhtust töötas rannarestoran täistuuridel. See oli klaasseinaga, vaatega merele – romantika!
Käisime ära ka Roomas. Nimelt on keset Liepajat Rooma õu.
Majutus oli väga põnevas kohas LavenderVilla. Lavendlipõld ei olnud küll suur, kuid lavendlist võeti, tehti ja väärindati erinevaid tooteid, kõike mis lavendlikasvatus ja sellega seonduv võimaldab: lavendlitee, lavendlitäidisega mänguasjad, lavendliõli jpm. Põllu ääres olid ka mõned mesitarud, kust väidetavalt saadakse ka lavendlimett.
Järgmisel hommikul kohtusime Baiba Tikuma-ga Ciravas, kus tal on mõned mesilagrupid. Baiba on aktiivne, toimekas ja imetlust vääriv naine, respekt! Oma 140-perelises mesilas mesindab praktiliselt üksinda. Lisaks korraldab Läti mesinikeliidus 2-aastaseid mesinike kursusi ja peab üle Läti mesindusseltsides loenguid. Üks mesilagrupp on tal erinevate tarutüüpidega õppemesila. Seal korraldab ta praktikat ja annab ta kursantidele oma taru hooldada.
Sügisene söötmine käib tal prügikottidega. Siirup sisse ja sõlm peale. Mesilased ise närivad pisikesed augud sisse. Pärast pole mingit söödanõude pesemist, lihtsalt prügikasti. Hoolimata juba nõukaaegsest kolhoosimesiniku praktikast ja tohutust kogemusest ei pea ta paljuks ennast jätkuvalt täiendada. Just nädal tagasi käis ta Ukrainas apiteraapia koolitusel. Meesaagid ei ole tal suured ja seda tegelikult taotluslikult. Sest meekäitlemine on füüsiliselt raske ja kipub tal üle jõu käima. Aga vähemalt sama (rahalise) tulemuse saab hoopis teistmoodi majandades! Nimelt võtab ta tarudest märksa rohkem kui ainult mesi, st suir, õietolm, perede tootmine, mõtleb ka ematoitepiima tootmisele ja plaanib hakata tegelema apiteraapiaga.
Teine mesinikepere Andris ja Līga Pridāne elasid Vircavas, Jelgava lähistel. Neil oli sel kevadel sündinud just väike tütar, ajasurve oli suur. Andris käis lisaks veel palgatööl, kuid nüüd olid tal plaanid siiski koju jääda, sest lihtsalt ei jõua! Nad elasid ajahambast üsna puretud vanas talumajas. Kõrval oli siiski Leader projekti abil valminud uus mesindusmaja, kus praegu tegelikult võeti vastu peamiselt mesindusturiste. Jah, lugesid õieti, just mesindusturiste! Neil on vastav info üleval Jelgava turismibüroos (ja ainult seal) ning hooajal pidi nädalas käima keskmiselt 2-3 turismigruppi! Tasu on 2,-€/inimene.
Lisaks tulevad turistid juba sellise meelestusega, et ostavad mett ja mesindustooteid kaasa. Sest ka Andris ja Liga toodavad lisaks meele ka suira ja õietolmu. Nii müüvad nad üle 70% otse kliendile ja teenivad oluliselt rohkem kui hulgi müües. Kasutati Läti tarusid ja nende raskete kolakatega veel rännati! Kõige kaugem mesilagrupp asus neil 180km kaugusel!
Meist said ka Läti telesta
arid! Kohalik Leaderi võttegrupp tuli meid filmima ja intervjuud võtma. Andsime endast parima, kiitsime Lätimaad ja -mesinikke!
Reis oli tegelikult üle ootuste kasulik. Sain kinnitust oma mõttele: parem vähem, aga rohkem! Mesindusse saab ja tasub minna pigem sügavuti ning võtta sealt kõik, mis annab. Selle asemel, et rajada mitmesaja pereline mesila, saab sama rahalise tulemuse palju väiksemalt, kuid seejuures targemalt majandades, tehes mesilastega hoopis laiemalt koostööd, tootes erinevaid väga väärtuslikke mesindussaaduseid ja miks ka mitte hakata arendama apiteraapiat? Eestis on need asjad põhjendamatult tagaplaanile jäänud, nendega tegeletakse väga vähe. Selline tegevus nõuab täiendavaid teadmisi ja eneseharimist, see on palju targem tegevus kui lihtsalt mee tootmine. Kasulikud on ka uued kontaktid ja neid sai tegelikult rohkem kui need 2 mesinikku. Suhted on edu alus, suhted on kõige alus! Täname meid vastuvõtnud mesinikke Baiba Tikuma, Līga ja Andris Pridāne nende ääretu külalislahkuse ja piirideta info jagamise eest!
