Kui Heli ja Hanna Klamilan Seutu Ry-st VildiVilla juures veebruaris 2018 külas käisid, lepiti kokku vastukülastus Soome juulis 2018, mil Klamilas toimub Sepramarkkinat (sõbralaat).
Sõbralaata korraldatakse alates 2000. aastast eestlaste ja soomlaste koostöös iga kahe aasta tagant ning just 2018. aastal toimus laat Klamilas.
Meie reis Soome algas 6. juuli hommikul. Helsingi sadamas võtsid meid vastu rõõmsad Miki ja Heikki punase Sõbralaada särgiga. Sõitsime Klamilasse ja esimese öö ööbisime vastuvõtjate juures kodus. Ööbimine vastuvõtjate juures kodus andis hea võimaluse tutvuda meie partnerite eluga päris lähedalt, oli väga soe ja sõbralik vastuvõtt.
Järgmisel hommikul läksime laadale. Meie tegime laadal töötuba, mille raames õpetasime vildist lille valmistamist. Saime ka ise laadal ringi vaadata, tutvuda kultuuriprogrammiga, osaleda töötubades ja uudistada laadal müüdavaid tooteid.
Väga meeldis punumise töötuba, kus sai omandada lihtsaid töövõtteid, mida saame omakorda ise Eestis oma korraldatavates töötubades lastele edasi anda. Meie jaoks oli üllatav, et Sõbralaadale oli kohale tulnud nii palju eestlasi, nii esinema kui ka kauplema.
Silma jäi, et laada külalised on põhiliselt pensionärid. Inimesed olid rõõmsad, näha oli, et ollakse eluga rahul, erinevalt eestalstest keegi ei vingu ega kritiseeri. Kõigil külastajatel paistis olevat aega, palju oli kaasas lemmikloomi. Veedeti lihtsalt aega, nauditi ilustat ilma ja kultuuriprogrammi ning keegi ei kiirustanud. Väga huvitav oli, et alkoholi müüki ega tarbimist laadal me ei märganud.
Ühiselt valmis laada raames suur Eesti ja Soome teemaline maal. Kohalik kunstnik alustas suurele lõuendile joonistamist, alustuseks joonistas ta eestile omase suitsupääsukese ja Klamila kalad, kõik soovijad said maali täiendada ja lisada endale sobivad teemad või mustrid. Näiteks Maia lisas maalile koera.
Laadapäeva õhtul viidi meid ööbima mere ääres asuvasse suvilasse. Saime tutvuda kohaliku loodusega, jalutada metsas ja mere ääres.
Pühapäeval olime jälle laadal, varsti tulidki Miki ja Heikki meile järgi ja oli aeg asuda tagasiteele.
Enne lahkumist avati ekstra meie jaoks kohaliku käsitööpood. Kuna ka VildiVillas on käsitööpood, oli väga huvitav näha milline näeb analoogne pood välja Klamilas. Poe perenaine on Heli Varjakoski, kes ka VildiVillas külas käis. Sarnaselt meile võtavad nad müüki kohalike käsitöömeistrite tooteid, oli magneteid, sokke, ehteid jne. Huvitav oli see, et samas poes müüdi ka esmaabiravimeid ning inimesed said sinna poodi tellida ka retseptiravimeid. See on kohalikele väga oluline, sest lähim apteek asub ca 20 km kaugusel.
Mis meid reisil üllatas või mida õppisime? Üllatas hoolivus, see kuidas suhtuti inimestesse ja ka loomadesse. Näiteks liitus tagasireisiks Helsingisse meie reisiseltskonnaga ka vastuvõtjate koer. Erilise soojusega jutustati meile kuidas see hüljatud koer leiti Hispaanias tänavalt, kuidas ta oli rääbakas tänavakoer, kes oli väga haige ja kartis inimesi. Pika aja jooksul turgutati loom jälle elule, raviti ja õpetati inimesi usaldama. Lugu oli väga liigutav ja südantsoojendav.
Saime ka uusi ja huvitavaid käsitööideid. Näiteks viltimist tehakse Soomes ka aga töövõtted on täiesti erinevad.
Kokkuvõttes jäime reisiga rahule, järgmisteks kordadeks on õpetuseks see, et võibolla peaks sellisid reise paremini planeerima ja läbi mõtlema, sest aega jäi veidi väheks, oleksime tahtnud piirkonnas rohkem ringi vaadata, et näha ka muud peale laada.
Sõbralaada pildid
https://www.facebook.com/pg/sepramarkkinat/photos/?ref=page_internal
